Ilmus FS-i luulekogu „Alasti ja elus”
Luuletaja FS-i sulest ilmus hiljuti neljas luulekogu „Alasti ja elus”. Esitasime luuletajale mõned küsimused.
Miks luule, miks mitte proosa?
Minu jaoks vahet ei ole. Aastaid ei ole küll proosat kirjutanud, aga on ka seda juhtunud, et tekst, mis hakkas peas end luuletusena lahti kerima, muutus enne kirjapanekut proosajupiks. Luuletus on nagu puljongikuubik ja proosatekst on nagu praad, lõpuks peavad nad ikkagi ühesuguse energiaportsu andma, üks on lihtsalt kontsentreeritud, tihendatud, muud vahet pole.
Kas mäletad oma päris esimest luuletust ja sellega seotud emotsioone?
Esimest nohu, esimest matemaatika kontrolltööd, esimest eneserahuldamist, esimest luuletust – ei mäleta.
Millal ja kus avaldati sinu esimene luuletus?
Kooli almanahhis. Kuna ma ei olnud imelaps, oli see otse loomulikult pask.
See on sinu neljas luulekogu. Miks ilmus/sündis see just nüüd ja praegu?
Varem ei olnud hingejõudu neid tekste kokku panna ja raamatut teha. Ja kui kirjastaja ei oleks rohkem kui aasta aega mind tagant torkinud, ei oleks seda ka nüüd ega ilmselt kunagi tulnud.
Esitasid hiljuti ühe oma luuletuse ka televisioonis. Meeldib sulle oma luulet ise esitada?
Ei. Veidi parem tunne on siis, kui on helitaust – bänd, plaat või mingid hääled arvutis, mida saab ise vaiksemaks ja valjemaks kruttida. Aga üldiselt – ei.
Oled rääkinud ka lasteraamatu kirjutamisest – kuidas see edeneb?
Selle mõtte ma matsin maha, teised asjad tulid vahele. Ja polegi vaja – halb luulekogu on igapäevane nähtus, aga halb lasteraamat on kuritegu. Samas, mine tea, võib-olla kohe pärast The Sisters Of Mercy uut plaati saab ka minu lasteraamatut lugeda.
Millal võib oodata sinu järgmist kogu?
Miks sa juba uut ootad, vana loetud? Alles vähem kui kuu aega tagasi see ilmus.
Plaanid sa oma raamatuid ette või sünnivad need pigem spontaanselt?
Ei plaani ja kunagi ei tea, kas tuleb veel järgmist raamatut või mitte. Seekord on see kahtlus eriti tugev.
